Mesilasvaha graanul 100g

Mesilasvaha kasutatakse mitmete kosmeetikatoodete ja ravimite valmistamisel. Huulepulgale annab mesilasvaha ühtlase läikega kattekihi, mis kaitseb veekaotuse eest ja pehmendab huulte pinda. Ripsmehooldustoodetes teeb vahalisand ripsmed elastseks ja kaarduvaks. Salvides ja kreemides on mesilasvahal nahka pehmendav toime, samuti moodustab vahalisand vett hülgava pealmise kaitsekihi ja annab nahale matistava efekti. Osale inimestele on mesilasvaha allergeeniks. Toatemperatuuril on mesilasvaha tahke, meeldiva iseloomuliku lõhnaga aine. Kõige kvaliteetsema vaha saab kärjekaanetisest, mis on munarebukollase värviga. Esineb ka vaha, mida on pestud puhastamise eesmärgil hapetega. Taoline vaha on tume, puudub vahale iseloomulik lõhn. Ravi- või kosmeetikatootes tuleb selle kasutamisest hoiduda.. Vees vaha ei lahustu. Vaha sulamistemperatuur on 60...65°C. Mesilasvaha tihedus on umbes 960 kg/m3. Koostises on ligikaudu 80% süsinikku, 13% vesinikku ja 7% hapnikku. Kokku umbes kolmsada erinevat ühendit. Keemiliselt olemuselt on mesilasvaha kõige suuremas suguluses rasvadega. Lisaks alkoholidele, rasvhapetele, süsivesinikele, estritele on selles veel teisigi koostisaineid, näiteks värv- ja lõhnaaineid Pehmenema hakkab mesilasvaha ligikaudu meie kehasoojusel, sulamiseks on vaja juba temperatuuri 60 kuni 70 kraadi. Erinevalt õlidest-rasvadest mesilasvaha oluliselt ei rääsu ning on keemiliselt väheaktiivne. Mesilasvahal on nii põletikuvastane kui ka kudede taastumist soodustav toime. Väidetavalt puhastab meevahanätsu mälumine suuõõnt ja igemetaskuid bakteritest. Saialillest ja mesilasvahast segatud salv leevendab nohu ja parandab nohuse nina alla tekkinud punetust. Antiikajal raviti mesilasvahaga haavu. Vahast, rasvast ja kuusevaigust segatud salvi kasutasid ka meie esivanemad halvasti paranevate haavade raviks.