Seebi keetmine

Seebikeetmise õpetus Venemaa seebimeistre Smirnovi järele. 


Juhatus, kuidas majapidajad kodusel viisil mitmesuguseid seepisid, seebi piiritust ja rasva küinlaid võivad valmistada. Venemaa seebimeistre Smirnovi järele J. M. Jaanus (Trükitud M. Tõnissoni kuluga 1899.a.)


Juhataja


1. Kudas ja millest seepi tehtakse
2. Potasche- või kaali-leheline
3. Sooda- või natroni leheline
4. Keetmine
5. Soolamine
6. Vormi-kast
7. Rasva seep
8. Sooda seep
9. Kodune seep
10. Palmi-õli seep
11. Kontidest seep
12. Villapesemise seep
13. Villase riide pesemise seep
14. Siidi riide pesemise seep
15. Seebi valmistamine ilma keetmata
16. Tõrva seep
17. Roheline seep
18. Seebi piiritus
19. Palmi-õli pleegitamine
20. Kookus-õli puhastamin
21. Seebi marmoriseerimine
22. Värske lilledest hea lõhna tegemine 

Lisa

Kiviga seebikeetmine
Kuidas küinlaid tehtakse 


1. Kudas ja millest seepi keedetakse.
Seepi keedetakse rasvast ja lehelisest, kuhu veel soola saab juurde lisatud. Sool on muidu abiolus, mille abil seep kõvem ja puhtam saab. Lehelist on vaja ise teha. Isetehtud leheline tuleb väga odav, ainult lupja on tarvis osta. Leheline tehakse tuhast ja põletatud lubjast.
Seebiks kõlbab veise-, lamma-, sia-, hobuse- ja mitmesuguste metsloomade rasv, aga õli võib puust, kanepist, lina- ehk muu-seemnetest aetud olla.
Kõige paremat tuhka annavad : kask, lepp, pärna ja mänd. Nende puude tuhast saab kanget lehelist.tuhk peab valkjashalli karvaline olema, mustast tuhast (kaalu poolelt väga kerge) ei saa head lehelist. Kui oma tuhk selleks ei jätku, siis võib seda pagarite, vihu-sauna pidajate ja telliskivi vabriku peremeeste käest osta. Tuha sees on potasch. Potascheks hüitakse tuha väljauhutus; lahutuskunstis nimetatakse teda süekaaliseks soolaks; potascht saadakse puutuha väljaleutamise ja välja-auuramise läbi; loomulikul näul nimetatakse teda ka „schadrikiks“; tehnikis on veel puhastatud potasch, see kannab „perlaschi“ nime. Kustutamata lubi on põletatud paekivi, mis enam ehk vähem jämedas tükkides ette tuleb; peenikest lupja nimetatakse kustutatud lubjaks. Kui niisuguses kohas seepi tuleb teha, kus metsa ega selle läbi ka tuhka pole, siis on vaja süe-kaalilise soola asemel süenatronilist soola, see on: potasche asemel soodat võtta. Nii heaste potaschel kui soodal piab jõuudu olema, rasva, õli ja muud sarnast seebi materiaali sulatada. Et potaschele ja soodale rasvade sulatamiseka jõuudu anda, on vaja lupja pruukida. 

2. Potasche- või kaali-leheline.
Seebikeetmise juures nimetatakse rasva sulamist „seebistamiseks“. Rasva seebistamise tarvis nõuetakse söövat lehelist, mis nõnda tehakse: Võetakse, näituseks, neli tsetverikut heaste sõelutud tuhka, puistatakse seda telliskivise põranda- ehk õuue kõvaks trambitud maa peale ja pritsitakse veega. Vett valades tuleb tuhka labidaga ümber segada, et kõik heaste märjaks saaks. See tuha tainas aetakse nüid poti moodi, millesse õõnsus poole tsetveriku kustutamata lubja sisse mahutamiseks jäeb. Õõnsusesse lupja pannes, on vaja teda veega piserdada, aga mitte enam, kui veerand tsetveriku rohkuses ja piserdatud lubi tuhaga kinni katta. Sedamööda piab siis nimetatud õõnsus segu sees nõnda suur olema, et temas lubi ja vesi tuhaga kaetud saavad. Siis piab seda tainast pooleks tunniks rahule jätma, aga sellejärele teda labidaga heaste ümber segades ruumika, kindla tõrre sisse panema, millel vedeluse ehk lehelise väljalaskmiseks kraan ehk ometi pulgaga kinni pistetav puu-totu külles piab olema. Lubjaga segatud tuhka tõrre sisse pannes tuleb teda nuiaga kõvaste kinni tampida. Seal juures on vaja selle järele vaadata, et kinni tambitud pind otse oleks; see on sellepärast tarvis, et pealevalatav vesi mitte ühte äärde ei voolaks, misläbi leheline nõrk ja kõlbmataks saaks. Siis kaetakse tõrs õhukese korra hõlgedega üle ja valatakse hõlgede peale vett, aga mitte rohkem, kui tuhk enese sisse jõuab imeda. Nii võib loota, et leheline ka hea saab. Leheline piab kange ja puhas olema, puudub temal aga puhtus, siis on vaja teda läbi riide kurnata; ta ei tohi aga mitte happusest kobrutada (vahutada). Kui leheline kangesti vahutab, siis ei ole ta kõlbulik. Kange vahutamine tunnistab lubja vähesust ja siis tuleb lehelist järgmisel viisil parandada:hõled, millega tuhk üle on kaetud, võetakse tõrrest vällja ja puistatakse uueste umbes 15-20 naela peenikest lupja sisse, mida tarvis on senikaua tuhatõrrest lastud vedelusega valada, kuni proovimine näitab, et ta mitte enam ei vahuta. 

3. Sooda- või natroni-leheline.
See leheline tehtakse nõndasamate, nagu potasche lehelinegi.
Harilik, ostetud sooda ühendatakse sööva lubjaga ja saadakse sööja sooda või sööja natron. Sarnasel korral tuleb soodat vees ära sulatada ja temale kustutamata lupja juurde lisada. Näituseks, kaksteistkümmend naela soodat kahe pange vee sees ära sulatada. Selle järele võetakse kümme naela head kustutamata lupja ning valatakse seda nõnda palju veega üle, et lubi peenikeseks pulvreks pudeneb. Peenikene lubi puistatakse poole naela kauupa sooda sulamuse sisse, mida selle juures tarvis on mõlaga ümber segada. Lupja pannakse senikaua, kuni sooda vedelus söövaks läheb. Sell viisil saame söövat natroni lehelist, mis niisama nagu potasche lehelinegi hapu juurde lisamise läbi kihisema ega vahutama ei pia. Lehelisele piab seismiseks aega andme, siis lastakse teda vällja, kurnatakse, kui tarvis, läbi riide ja pruugitakse pärast teda tarvituse peale.
Lehelisel on seebikeetmise juures suur tähtjus, iseäranis on tarvis tema rohkust rasva kohta tähele panna; näituseks ei tähenda lihtsa halli seebi kohta lehelise pisukene üleliigus midagit, aga lehelise nappusest võib seep raisku, mädanema minna, sellepärast et selle puuduse juures üks osa rasva seebistamata jäeb, ja see osa rasva läheb aja jooksul mädanema, nagu iga teinegi rasv. Õrnema, näituseks silma- ja käepesu seebi keetmise juures ei tohi lehelist liiga palju ega liiga vähe olla, sellepärast et üleliiguse läbi ihunahk katki läheb ja silmad kipitama hakkavad. Koduses seebis ei tohi ka liig rohkeste ega liig vähe lehelist olla.

4. Keetmine.
Nagu tuttav, on seep rasvast ehk õlist, mis lehelise sees sulatatud ja soola abil veest on lahutatud. Lehelise täielist rasvaga ühinemist tuntakse sellest, et siis keemise juures segu peale aeglaselt lõhkevad põied ilmuvad, ja kui seebi sodi vees ära võib sulada, ilma et rasva jälgesid järele jätaks, aga niisama ka siis, kui sellest sodist võetud proov pisut soola juurde panemise läbi terakestesse muutub. Mitte täieste ühinemist tuntakse sellest, et sodi siis vedelaks jäeb ja mõlaga ülesse tõstetud vedelusel maha jookstes lehelin isepaika valgub; viimane lugu sünnib mõnikord liig kange lehelise läbi; sarnasel korral on tarvis rasva juurde lisada. Mina annan nõuu seepi aegamööda, nõrga tule peal keeta ja seal juures järele vaadata, et seep mitte üle katla ääre ei lähe. Sell kombel keedetakse seepi üks kuni kaks tundi, selle aja sees ühineb rasv veega ja kõik sodi saab sulanud tisleri-liimi näu. Niisugust poolvalmis seepi nimetatakse seebi liimiks millele keedu-soola juurde lisatakse. Seebi sodile soola juurde lisamist nimetatakse soolamiseks.

5. Soolamine.
Seda tehakse selle tarvis, et liiga vett seebist lahutada ja selleks, et seep plingimalt ühineks. Soola juurde lisamise ajal on tarvis seepi ühtepuhku mõlaga ümber segada, muidu võib katla põhja vaibuv sodi sinna külge kõrveda. Vee ära lahkumine sünnib peaaegu soolapanekuga ühtlasi, seebi-liim hakkab oma endist nägu kautama, ta muutub teraliseks koguks, mis nõrgas lehelise vees ujub. Pärast soolamist kaub seebi pruun karv, ta hakkab valendama ja võtab haukudega plaadi vormi.

6. Vormi-kast.
Keedetud seebi rohkuse peale vaadates võib kast soovitavas suuruses, suur ehk pisukene olla, ehk võivad ka mitu pisukese vormilist kasti olla, sedamööda kudas tarvis on. Kast tehtakse kahe-tollilistest hööveldatud lauudadest, pikerik-neljanurgelise vormiline; ta on koos põhjast ja küllelauudadest, mis põhja valtsidesse pannakse ja nelja puust riivi ning kiiluga kinni lüiakse. Kasti seinad tulevad umbes kaks verschokit kõrged teha. Nemad piavad põhja pealt ära käivad olema, sellepärast et siis hõlpsam on seepi vormist välja võtta. Kasti põhi võib ümberringi raamist natukene suurem olla. Tema võib tervest siledast lauast tehtud olla, ehk jälle lauast, millele pisukesed haugud sisse puuritud. Augukesed on selle poolest tarvilikud, et katlast seebiga ühtlase väljavalatud vesi nendest läbi nõrjuks. Kasti põhi piab lõuendiga kaetud olema. Kastil, millesse s e e p i k õ i g e l e h e l i s e g a mõeldakse valada, piavad kõrged seinad olema; madala kasti sisse valatakse ainult niisugune seep, mis katlas ära on lastud anguda, peale selle lehelise vesi ära valatud ja seep siis uueste sulaks aetud.

7. Rasva seep.
Kahe pangelise paja sisse pannakse kümme naela tükkideks lõigatud sia ehk muu looma rasva ja valatakse üks pang potasche lehelist peale, sellejärele keedetakse nõrga tule peal ning segatakse ühtelugu ümber, et rasv paja põhja külge kinni ei kõrveks. Kui keedetav vedelik kangeste tõuusma hakkab, üle kipub ajama ning teda muidu enam keelata ei saa, siis võetakse pada tulelt ära ja lisatakse natukene lehelist juurde, sellejärele keedetakse nõrgema tule peal edasi. Juurde lisatav leheline piab palav olema, sest et külma lahelise läbi keedi ära võib anguda. Keetmine vältab umbes 2-3 tundi; selle aja sees läheb kõik sodi läbipaistvaks ehk pool-läbipaistvaks, nagu siirup; seda nimetatakse seebi liimiks; kui teda valama hakatakse, siis voolab ta siirupi sarnaselt, niidiks venivalt, aga kui teda anguda lastakse, võtab ta süldi sarnase näu. See on tundemärgiks, et rasv seebistanud ja sellega esimene pool tööd lõpetatud on. Aga seebi liim ei ole veel seep. Teine pool tööd on seebi liimi soolamises, mill temale liht keedu-soola sisse pannakse. Soolamisega muutub seebi liim, paja põhjas paistab lehelise vesi, ja peal seisab seep. Sool on seebikeetmise juures ka sellepärast väga kasulik, et, kui seebi keetmise tarvis halva rasva oli pruugitud, siis läheb niisugune rasv soola läbi tähtsalt puhtamaks. Kümne naela rasva peale, mis seebi keetmiseks võetud, lisatakse kolm kuni neli naela soola ja keedetakse umbes pool tundi edasi, ühtelugu ümber segades. Siis tõstetakse seep pärast natukest aega jahtumist kopaga välja, ehk valatakse ka üle paja ääre hauklise kasti sisse, mille põhja peal lõuend on pandud. Lehelise vesi, mida uue lehelise tegemiseks võib pruukida, nõrrjub läbi kasti põhja peale lautatud lõuendi all olevasse nõuusse. Nüid on seep küll keenuks saanud, aga temal ei ole veel korralik nägu, ta on alles krobelistes tükkides. Meie paneme teda jälle patta ja ajame sulaks, valame teda siis sellesama kasti sisse ja laseme seal ära anguda. Kui seep kõvaks läheb, saavad kasti seinad ära võetud, aga seep ise soovitava suurusesse, tükkideks lõigatud. Nüid on seep täieste valmis ja võib kuivamise tarvis sooja kuiva koha peale pandud saada. Jäeb veel tähendada, et seepi nuaga ei sünni lõigata, vaid traadiga. Mõnusa seebi lõikamise tarvis võetakse kaks pulka ja mähitakse nende otsade külge mõne verschoki pikkune peenikene traat, võetakse pulgad kumbagisse peusse ja lõigatakse seep, ilma iseäralise peale rõhumiseta, tükkideks.
Kui seep heaste korda läks, siis on ta oma väärtuse poolest mitu korda parem kui see, mida poodides müiakse. Juhtub aga, et esimene keedus korda ei läinud, ei makse sallepärast nukraks jäeda, vaid on vaja asja uueste ettevõtta, seda meeles pidades, et alustus tööd ei krooni, vaid lõpp.

8. Sooda seep
Sooda seep on valge ja plink, ega ole temal paha seebi haisu. Vabrikutest nõuutakse seda seepi väga palju, mispärast vabrikandid vaevalt kõigi tellijate soovisid täita jõuavad. Sooda seepi pruugitakse lõhnava seepide tegemiseks ning seebi piirituse valmistamiseks. Sooda seebi valmistamise viis on järgmine: 12 naela natroni lehelist valatakse rauudkatlasse, aetakse palavaks ja pannakse 5 naela sia rasva ning 5 naela provangsi- ehk puu-õli juurde. Keedetakse nõrga tule peal pool tundi. Sia rasv piab puhastatud, läbikurnatud olema; teda ei panda lehelise sisse mitte korraga, vaid vähe haaval. Provangsi- ehk puuõli piab ka hea, ilma halva lõhnata olema ja pannakse pisukeste osade kauupa lehelise juurde. Selle järele valatakse katlasse üks pudeli täis kõva piiritust. Keemise ajal segatakse sodi hoolega ümber, et ta põhja ei kõrveks. Kui kõik sodi liimi sarnaseks läheb, on tarvis veel vähe haaval 15-20 naela palavat vett juurde lisada. Keetmine kestab senikaua, kuni seebi liim läbipaistvaks läheb; kui läbipaistmine ei ilmu, pannakse natuke lehelist juurde. Selle järele võetakse 2,5 kuni 3 naela keedu-soola veerand naela glauberi soola, sulatakse palava vee sees ära ja valatakse läbi rätiku kurnates katlasse. Glauberi soola võib rohu kauba poodidest odava hinnaga saada. Keetmine kestab senikaua, kuni lehelise vesi seebist täieste lahku läheb. Keetmine lõpetatakse, katel jäetakse rahule. Kui kõva seep ilmub, võetakse seda ja aetakse tühjaks tehtud katlas veel kord sulaks, siis valatakse seda vormi kasti, nagu eespool nimetasin.

Head sooda seepi saab ka järgmiste osadega: 15 naela sulatatud rasva pannakse katlasse ja lisatakse kaks pnge natroni lehelist juurde; keeta on tarvis kuni seebistamiseni, see on kuni seebi liimi ilmumeseni. Kui kahe tunni pikkusel keetmisel seebi liim veel niiti ei tõmba, siis piab temale palavat natroni lehelist juurde lisama.

Seebi liimi soolamiseks võetakse üks kuni poolteist naela soola, mida vähe haaval juurde lisatakse; siis lahutatakse seep pärast angumist lehelise veest ära, aetakse uueste sulaks ja valatakse vormi kasti.

15-nest naelast rasvast saab 25 naela kõva, head seepi.

Natroni leheline mõjub seebikeetmise juures rasva seebistamise peale väga heaste ja ei lähe halliks. Nõnda on näituseks 45-est naelast söövast natronist, mis 30 graadi alkalimeetri järele, 50-ne naela rasva seebistamiseks küllalt. Sellest materialist saab 78 kuni 80 naela head laitmata valget seepi, millel vähemastki paha lõhna ei ole.

9. Kodune seep
Kodune, see on silma ja käe pesu seep tehakse ka sia ehk veise rasvast (lamma rasva ei pruugita, sest et temast paha lõhnaga seep saab). Seebi vabrikutes tehtakse see seep harilikult sia ja veise rasva ning kookospähkle õli segust; mõnikord lisatakse ka kastori õli juurde. 

Müimiseks määratud seepi ei tehta sellepärast sia rasvast üksinda, et niisugune seep ajajooksul ära kuivab. Rasvast valmistatud värskes seebis on kuni 25 protsenti vett, see on ühes naelas kolm neljandikku seepi ja üks neljandik vett. Kui vesi välja kuivab, ei kauta seep sugugi oma headusest, aga ta muudab oma nägu, painub kõveraks ja kautab läike.
Et seebile muutmata värskuse ja pehmuse nägu anda, segavad seebikeetjad seebi sodi hulka heledat vaiku, ehk see küll kahjuta on, pole temal ometi rasvaga mingit üleüldset ühisust ja ei too pesemises mingit kasu. Nemad panevad teda selle tarvis seebi sisse, et seep ära ei kuivaks. Niisugune seep on käega katsudes õline, tema peale võib tähta vappisid ja vigurisi suruda, mis vaigu läbi kaua alal seisavad. 

Hea kodune seep tehtakse rasva , kookus- ja palmiõli segust. Segud võivad olla: 1) 9 osast sisekonna rasvast (ploomi rasv) ja 1 osast kookus-õlist. – 2) 7 osast ploomi rasvast, 2 osast sia rasvast ja 1 osast kookus-õlist. – 3) 7 osast palmiõlist, 2 osast oliivi-õlist ja 1 osast kookus-õlist.

Kümne osa segude seebitamisele ajamiseks võetakse kümme osa lehelist. Mõnedel seebikeetjatel on moodiks lehelist söövast potaschest ja söövast soodast teha ja leiavad selle segu kasulise olema. Sarnasel kordadel võetakse üheksa osa söövat soodat ja üks osa söövat potascht. Seebi keetmist toimetatakse harilisel viisil, nõrga tule peal. Kui seebi liim ilmsile tuleb, lisatakse kümne osa rasva soolamiseks pool osa glauberi soola; kui aga seep ei piaks tahtma lehelisest lahku lüia, siis pannakse natroni lehelist juurde.

10. Palmi-õli seep
See seep tehtakse kookuse- ja palmi-õlist vaigu segadusega. Palmi-õli seepi nimetatakse kaupluses ka Inglis- ehk vaha-seebiks. Kauplustes on kahte seltsi palmiõli, loomulik ehk nõndanimetatud toores ja pleegitatud, puhastatud. Pleegitatud palmi-õlist valmistatud seep on täiste valge, aga pleegitamata õlist valmistatud seep hallikas kollast karva. Sellesama seebile annavadgi seebikeetjad vahaseebi nime. Vaha pole temas sugugi, vaid vaha asemel vaik. Vaik on seebikeetmise tarvis kulda väärt material, temaga varjatakse mitmesuguseid pattusid, vaik hoiab mädanema mineku eest, ta annab ka seebile läiget ning õrnust.
Paalmiõli seep on ligikauudu 15 osat kookus-õlist, 5 osast palmiõlist ja 4 kuni 5 osast valgest vaigust. Kookus- ja palmi-õli keedetakse katlas, kerge tule peal ning seebistattakse alalise ümberliigutamise 17 osa natroni lehelisega kuni täielise seebistamiseni, see on nõnda kaua, kuni seebi liim ilmsile tuleb. Teises rauud katlas soojendatakse 4 osa kanget lehelist, pannakse selle sisse 4 osa valget vaiku ja aetakse ka seebistama. Kui palmi-öli seebi liim läbipaistvaks läheb, siis ühendatakse tema seebistama läinud vaiguga. Ühendamist toimetatakse ettevaatlikult, vähe haaval, nõrga tule peal ja alaliste ümber segades. Mõlemate vedeluste ühinemise juures läheb seebi sodi natuke vedelamaks. Lõppeks lisatakse 15 kuni 20 osa harilikku potasche-lehelist juurde.

Neile, kes soovivad teada saada, kudas toorest palmi-õli pleegitatakse, annan ma tagapool juhatust.

11. Kontidest seep
Kont on rasvast, liimist ja lubjast koos; ta ei mädane nimelt sellepärast, et temas rasva on. Seda rasva võib ühes teiste rasvadega liht seebi tegemiseks tarvitada. Et kontisid seebi tarvis pruukida, ehk et rasva kontidest välja kiskuda, piavad nemad esiteks ettevalmistatud saama. Kontide ettevalmistamine võib kahel viisil olla. Kondid võivad tervelt ehk katki tambitult tegevuses pruugitud saada. Esimesel korral on haput tarvis, teisel korral lehelist.
Katki tampimata kondid heidetakse soolahapu tegevuse alla. Hapu puetab kondis oleva lubja ära, aga kondi rasv jäeb läbipaistva süldi näul rikkumataks ja hoiab isegi kondi vormi alal. See üdi korjatakse kokku ja pestakse teda mitu korda külma veega, selle tarvis, et haput temast välja ajada. Heaste pestud üdi võib teiste rasvadega ühes seebi tegemiseks pruugitud saada.
Teise viisi järele piavad kondid puruks tambitud ja kange natroni lehelise sisse pandud saama, nõnda et leheline kontidest üle on. 2-3 nädala jooksul lagunevad kondid lehelise sees ja saadakse vedelus, mis kondi rasvast, liimist, kontidest ja lehelisest on. Seda vedelust seebistatakse kõige paremine kookus-õliga järgmisel rohkusel ja korral: 10 osast kookus-õlist ja 18 osast natroni lehelisest tehtakse, üleüldisel põhjusel, läbipaistev seebi liim; sinna juurde pannakse nõrga keemise juures 10 kuni 30 osa kondi sodi ja – seep on valmis.

12. Villapesemise seep
Majapidamises tuleb sagedaste tooreid lamma villu pesta, aga selle tarbeks ei kõlba harilik seep sugugi. Villa pesemise seep piab isesugusest materialist valmistatud olema, mis kasulikult villa peale mõjub, nimelt: terpentiinist ja sapist. Ilma nende olusteta ehk vähemalt ilma üheta nendest ei saa villad korraliselt puhtaks pestud. Et seda seepi ruttu ja lihtsalt teha, on tarvis 20 osa kookus-õli võtta ja teda 10 osa natroni lehelisega seebistada; kui seebistamine valmis saab, tuleb 10 osa Veneetsia terpentiini hulka segada. Kui terpentiin täieste ja ühetasa ühineb, on veel vaja 15 osa härja sappi hulka segada. Pärast terpentiini ja sapi juurde panemist on vaja katel nõrga tule peale panna ning hoolsaste ümber segades kuumaks ajada.

13. Villase riide pesemise seep
Seda võib valgest seebist ja salmiak-piiritusest teha. 10 osa rasva seepi aetakse katla sees, nõrga tule peal, sulama, segatakse sulanud seebile 20 osa salmiakvaimu, teise nimega nuusutuse piiritust hulka. Kui ühinemine lõpeb, võetakse seep tulelt ära ja valatakse teda kasti sisse.

14. Siidi pesemise seep
See tehtakse neist-sama asjadest, mis villa pesemise seebi tarvis pruugitakse, aga lisatakse mett juurde.15 naela harilist seepi lõigatakse tükkideks ja sulatatakse katlas nõrga tule peal ära. Sula seebile segatakse hulka: 15 naela härja sappi, 1 ja pool naela mett ning pool naela Veneetsia terpentiini. Kõiki seda ühendades tuleb 3 naela vett juurde lisada. Kui ühetauline sodi valmis saab, siis valatakse teda angumiseks kasti sisse.

15. Seebi valmistamine ilma keetmata
Kookus-õli abil on võimalik seepi koguni ilma keetmata teha.

Kookus-õlil on iseäralik omadus kanges lehelises seebistada, kus juures ta mitte keetmist ei nõua. Sellest on küllalt, kui õli lehelisega sulatatakse. Sellel viisil võib seepi ilma katlata teha. Seebikeetmise juures pannakse kookus-õli selleks otstarbeks teiste rasvade juurde, et kõik segu rutemini seebistama läheks. Ainult sia rasva seebistamiseks kulub näituseks kuni 50 graadi palavust, aga seesama rasv läheb poole osa kookus-õliga juba 25-30 graadi palavuse juures seebistama.
Peaaegu kõik lõhnava seebi seltsid tehtakse kookus-õlist, sellepärast et sellest õlist seep õrn, valge värviline saab. Kookus-õli seebistamiseks on kanget natroni lehelist vaja, mis ligikauudu 40 graadi alkalimeetri järele on. See leheline tehtakse ühest osast söövast natronist ja kahest osast veest. Iga naela kookus-õli peale on seebistamiseks pool naela natroni lehelist tarvis.
Kookus-õli ilma keetmata seebistamiseks on niiheaste õli kui ka lehelise värskust ja puhtust tarvis. Kui leheline küllalt puhas ei piaks olema, kurnatakse teda läbi tiheda rätiku; kui aga õli kahtlase omadusega on, siis on hädaste tarvis teda puhastada. Sellest räägime tagapool.

16. Tõrva seep
See seep on mitme haiguse juures väga kasulik, näituseks kui ihu ohatanud (kestendab), pea kõõmab ehk täia täis on.
Tõrva seep tehtakse ühest osast heast kase tõrvast (tökatist) ja üheksast osast seebist. Seep aetakse katlas nõrga tule peal sulama, ja kui tema tulelt ära võetult anguma hakkab, siis valatakse temale sell ajal tökat peenikesel sorul sisse, kus juures hoolega ümber segatakse.
Teine viis tõrva-seebi valmistamiseks on järgmine: 10 osa kookus-õli ja 2 osa tökatit aetakse katlas keema ja lisatakse neile 5 ja pool osa kanget lehelist juurde. Pärast seebistamist valatakse teda vormi sisse anguma ja lõigatakse tükkideks ehk vormitakse keradeks.

17. Roheline seep
Roheline seep tehtakse 20 osast lina-õlist ja 27 osast potasche lehelisest. Linaõli aetakse nõrgalt soojaks ja seebistatakse lehelisega. Roheline seep on poolvedelas seisus. Teda pruugitakse mõne haiguse juures, nagu: loomade arstimiseks ja sügeliste kautamiseks.

18. Seebi piiritus
Seebi piiritus on peale mõne õrna kanga pesemise ka väga kasuline arstlik vahendik. Teda pruugitakse külmetusest tulnud liikmevalus õerumiseks ja pea pesemiseks, kus juures tema, karastavalt mõjudes, kõõmamist kautab. Ometi piab seebi piiritusega lahtiste haavade arstimise eest hoidma; sarnasel kooral võib hea tegev seebi piiritus peale põletava valu veel suurt kahju tuua.

Seebi piiritust võib teha seebist, aga ka oliivi-õlist. Kui teda valgest seebist valmistatakse, mis sisekonna rasvast ehk muust materialist on tehtud, siis on vaja seepi õhukesteks liibukesteks lõigata ja neid piirituse sisse panna. Piiritust on tarvis nõnda palju pruukida, et seebi sulamus paks ei oleks, vaid vedel. Kui aga soovitakse seebi piiritust oliivi-õlist valmistada, siis on vaja võtta 7 osapotasche ehk natroni lehelist, 6 osa oliivi-õli ja 10 osa piiritust, kõik kolm asja suure klaas pudeli sisse panna ning vee sees kuumaks ajada, aegajalt raputades, kuni oliivi-õli seebistatud saab ja läbipaistma hakkab; selle järele lisatakse veel 20 osa piiritust ja 17 osa vett juurde. Kõik seda on tarvis segada ja kui vedelus puhas ei ole, läbikurnata. Teda võib mitu aastat hoida, ilma et hukka läheks, kui pudel kõvaste kinni on korgitud.
Kui selles seebi piirituses veel kampust (kampferi) sulatame ja salmiakvaimu juurde lisame, siis saame väga tuttava opodeldoki. Opodeldokki pruugitakse ka õerumiseks ja müiakse apteekides kalli raha eest.opodeldokki tehtakse nõnda: 4 osa seepi ja 1 osa kampust sulatatakse 24 osa piirituse sees ära. Kui seep ja kampus ära on sulanud, lisatakse 2 ja pool osa salmiakvaimu juurda. Külmalt on opodeldok paks ning pehme seebi näuline; soojendatult on ta vedel ja seebi piirituse sarnane.

19. Palmi-õli pleegitamine.
Toores, pleegitamata palmi-õli valatakse katlasse ja aetakse kuni 50 graadi palavuseni, sellejärele jäetakse ta ööks otsa rahule selle tarvis, et kõik mustused põhja võiksivad vajuda. Teisel päeval valatakse puhas õli ettevaatlikult ära. Selle aja sees valmistatakse pleegitamise vahendikku. 100 osa pleegitamata palmi-õli peale on 1 ja pool naela kroom-kaalit vaja, mida 4 ja pool naela palava vee sees ära sulatatakse. Kui vedelus ära jahtub, on tarvis temale kuus naela suitsevat soolahaput juurde panna. Haput tuleb kroom-kaali sulamuse juurde ettevaatlikult panna, vähe kauupa ja ühtelugu puu mõlaga ümber segades. Kui segu valmis on, siis on tarvis teda vahetpidamata kange loksutamise all selginud õli sisse valada. Esialgul võtab õli ruuge ja tumerohelise karva, aga pärast pikalist loksutamist hakkab õli selgemaks ja valgemaks minema ning kroom-kaalilangeb põhja. Niisugusel näul piab õli pool tundi aega seisma. Peale selle jäeb veel õli pesemine, sest temas on soolahapu, mida ära tuleb saata. Pesemist toimetatakse järgmisel viisil: õli pinna peale on tarvis palavat vett pritsida, mis õlist läbi põhja langedes enesega hapu osakesi ühes viib. Selle viisil pesemise läbi läheb õli tähtsalt valgemaks ja lõppeks saadakse puhas pleegitatud õli hea haisuga. Niisugusel kombel pleegitatud palmiõlist tuleb väga hea kõva, valge seep.

20. Kookus-õli puhastamine
Halva kookus-õli parandamist toimetataksejärgmisel viisil. Katlasse, mis niisuguse õliga poolest saadik täidetud, valatakse kanget keedusoola sulamust ja keedetakse kõvaste. Pärast pooletunnilist keetmist ilmub õli pinnal porine vaht, mida hoolega ära tuleb riisuda. Kui aga valge, puhas vaht ennast hakkab näitama, siis jäetakse keetmine järele. Katel võetakse tulelt ära ja jäetakse ööseks rahuliste seisma. Selle aja sees korjab sodi põhja, mida puhtast õlist ära lahutada tuleb. Kui klaas purkisid on, siis võib õli katlast nende sisse valada, misläbi põhja valgunud pära parem näha ja ära lahutada on. 50 naela õli peale sulatatakse 1 ja pool kuni 2 naela soola.
Õli puhastamine võib ka teisel viisil olla. Katlas sulatades tuleb õli lehelisega seebistada ning siis keedu soola juurde lisada. Soola juurde lisamise läbi lahkuvad sopased tükid ja vaht, mida ilmumise järel kohe tarvis on kõrvale heita. Vahu riisumisega on vaja rutata, muidu hakkab seebistav õli katlas tõuusma ja ajab üle. Tule jõuudu tuleb nõrgendada ja vahu hunikusse kogumist keelda. Kui ainult valge, puhas vaht hakkab ilmuma, siis on see puhastuse märgiks. Pärast jahtumist ja lehelise veest vabastamist läheb õli küll segase piima karvaliseks aga on pruukimiseks kõlbulik. Tähelepanemise väärt on, et sellisest puhastamisest õli oma rutulise seebistamise omanduse kautab, aga õli väärtus ei kau, vaid koguni selle vastu saab sellel viisil puhastatud kookus-õlist veel parem seep; ta saab valgem, õrnem ja täieste ilma iseäralise seebihaisuta. Värske kookus-õli hais on hea, pähkli lõhna sarnane. Kookus-õli teiste rasvade hulka segamisest läheb seebi omadus paremaks, aga niisugusel korral on tarvis ka lehelise rohkust vähendada, sest et teised rasvad nõrga lehelise juures rohkem seebistelevad.

21. Seebi marmoriseerimine.
See sünnib järgmisel viisil. Värv õerutakse müisri sees natukese veega peeneks. Kui vormi sisse valamiseks valmis olev seep juba küllalt paksuks on läinud, valatakse teda müisrisse ja segatakse värviga segamine. Siis valatakse katlast nõnda palju seepi kasti sisse, et kasti põhi sellega kaetud saab ja selle seebi peale valatakse üks osa seebiga õerutud värvi. Värvi tuleb peenikese soruna valada, nõnda et kasti põhja peale üleni õhuke kord saab. Värvi järel on tarvis seepi valada, nõnda et värv kaetud saab; sellviisil tuleb korda mööda valada kuni kast täis saab. Siis on vaja puust mõlakese abil pool angunud seepi igapidi segada, kõvera joonte ja ringidega ühest kasti nurgast teise. Sell viisil saadakse väga ilus marmori kiri.
Marmori karvaliseks värvimist tehtakse veel niisugusel viisil. Kui seep katlas juba valamiseks valmis saab, siis valatakse pisukene osa ettevalmistatud värvi seebi pinna peale, segatakse seebi pealmine kord värviga ja valatakse kastisse. Kui see tehtud, siis on tarvis teda korrata. Seepi niisugusel viisil kasti valades läheb ta iseenesest värviga segamine.

22.Värske lilledest hea lõhnade tegemine.
Igal rasval, aga ka õlil on tähtjas omadus lillede lõhna enese sisse imeda ja seal hoida. Pruugime seda teadust oma kasuks, et kodus valmistatud seebile head lõhna anda.
Selle tarvis, et lilledest lõhna vabriku viisil välja tõmmata, oleks määratu suurt kapitaali tarvis. Lõhn, ehk nagu kaupluses nimetatakse, eetheri õli, saadakse masinate abil, millest üks ikka kavalamalt on ehitatud kui teine, kus juures nende ehitus sagedaste vabrikandi enese saladuseks jäeb. Ometi võime meie alamal seisva õpetuse järele ise eetheri õli valmistada, mis meil ilma ülemere toodud masinateta ja mis kõige parem, ilma raha abita võimalik on.

Kui meil heaste korda läinud silmapesu seep on, siis sooviksime temale ka head lõhna juurde teha. Seda meie saame, kui aeda ja põllule läheme ja kõiksugu lõhnavaid lillesid korjame. On juba küllalt korjatud, siss puhastame neid okstest, kõrtest, lehtedest ja kõigist mis ei lõhna. Korjatud värsked õied pannakse potti, purki ehk laia kealaga pudelisse, valatakse head provangsi-, mooni-, ehk ka päevalille-õli peale, siis katetakse riist pealt kinni ja pannakse mõneks päevaks sooja kohta. Selle aja vältusel läheb kõik õite lõhn õli sisse. On see sündinud, siis piab õli harva lõuendi läbi pigistamise varal õitest lahutama; seda tööd võib käte vahel toimetada, ehk et õli kaduma ei läheks, pressi abil, mis lihtsalt kahest lauakesest on tehtud,mille vahele lõuendit kotikene pigistatava õitega pannakse; peamist lauuda on tarvis tubli vajutusega rõhuda. Sell kombel tehtakse selle õliga veel mitmel korrale, iga kord värskeid õiisis pruukides, kuni õlil nõnda kange lillelõhn on, et teda kui eetheri õli seebi ehk pomadi tarvis võib pruukida.
Sia sisekonnarasval on niisama nagu õlilgi lilledest lõhna väljatõmbamise omadus. Rasvaga ümberkäimine sellel lu´ul on veel lihtsam. Puhastatud rasv määritakse poolvedelas olekus poole sõrme paksuselt mitme ühesuuruse klaasruutu peale, selle klaasi peale määritud rasva peale ühe ehk kahe sõrme paksune kord värskeid õiisi. Teiste klaasidega tehtakse nõndasamati. Kõik klaasid lautakse üksteise peale ja pannakse kaanega kasti sisse. 3-5 päeva pärast on tarvis närtsinud õied ära võtta ja asemelle uued panna. Uute õitega vahetus võib mitu korda sündida. Klaaside panek võib ka nõnda toimetatud saada, et õied rasva külge ei puutu; siis on kõige esiteks tarvis õiisi kasti põhja riputada, mille külge kandilised kepikesed on löödud, nõnda, et klaas-ruutusid, rasv alaspidi, nende peale võib panna, sell viisil, et rasv õite külge ei puutuks; klaasi määrimata pinna peale pannakse õite kiht. Nõnda võib klaasisid kui palju üks-teise üle seada, piab aga vaatama, et allapoolne rasvane külg lillede külge ei puutu. Rasv jäeb siis puhtaks ja pole mitte tarvis teda närtsinud õitest puhastada. Sell viisil saame peaaegu ilma hinnata lõhnava vahendiku, mis meie otstarbedele kõlbab. Sedasama lõhnavat rasva võib ka taskurätikute tarvis pruukida, kui meil mitte kahju pole selle töö peale natukest kõige kangemat piiritust raisata. Nüidse kõrgendatud aktsisi (viina banderolli maksu) juures maksab pudeli täis kõige paremat puhastatud piiritust (97 graadiline) ühe rubla ümber. On meil piiritus käes, siis võime head lõhna teha. Piiritusest tehtakse tuttaval kombel kõiksugu vedelusi juurtest, lehtedest ja õitest, nendest asjadest kisub piiritus kõik maitse välja. Aga taimede lõhna kisub piiruts vähem tugevaste. Katsuge lehkavaist õitest piirituse vedelat teha ja teie näete, et teiemitte ainult väga nõrgalt lõhnavat vedelikku ei saa, vaidka hea suure osa piiritust kautate, sest piiritusliguneva asjasisse läheb ja sealt teda mitte ilma väga tugeva malmist pressi abita kätte ei saa. Koguni teine asi on, kui piirituse sisse värske õite läbi lehkavaks tehtud õli pannakse; sarnasel korral teeb piiritus oma töö, nagu paremine ei võigi. Õli seest läheb kõik magus lõhn piirituse sisse ja õli võib siis jälle õite seest uue lõhna välja kiskumiseks tarvitada.
Õli seest lõhna väljatõmbamise tarvis tuleb üks osa piiritust ja kaks ehk veel parem kolm osa lõhnavat õli võtta. Vedelus on tarvis pudelisse panna, kõvaste kinni korkida ja sagedaste ümberloksutada. 5-6 päeva järele ja pärast rahulist seismist lööb piiritus iseenesest õlist lahku; siis tuleb pruugitud õli ära valada ja piirituse sisse uus portsion lehkavat õli kallata. Soovi järele võib uue õli vahetust veel kolmas ja neljas kord ette võtta.
Oleme sel viisil ilma pressi ja masina abita lõhnava õiepiirituse saanud, siis onj meil see, ehk ligikauda see, mis harilikult eetheri-õli nime all müiakse, mida – kui ta mitte segatud pole- kullaga üles ülesse kaalutakse. Arusaadav on, et meie vedelikkudest niisugust kanget lõhna ei või nõuuda, nagu võeral maal valmistatakse, kus kangeste lõhnavad lilled kasvavad, mida meil käepärast ei ole. Lõhna saamiseks võib järgmisel viisil toimetada. Kui värke lilledest puudus ja natukene ula maad on, siis on vaja mõni kopik resseda, levkoi, nelgi, lõhnava herne ja mitme muude seemnete ostmise peale raisata. Kui need seemned maha saavad külvatud- maa puudusel võib mullaga täidetud kastidesse külida – annavad nad hulga lõhnavaid lillesid.
Teatan veel mõne lihtsa vahendiku lõhna andmiseks: Et seebile magust kannikese lõhna anda, tuleb seepi nõrga tule peal sulatada ja tema hulka kõige peenemat kannikese juure ära hingamata pulvrit segada. Kui seep jahtuma hakkab, siis on vaja teda vormi sisse valada. Teine vahendik on mõrudast mandlest, mis peenekstambitud ja seebi hulka pandud piab saama. Mandel kooritakse ära, tambitakse mü´isri sees nõnda kaua kuni ta taigna sarnaseks läheb, siis lisatakse alaliste tambides esiteks mõni tilk aga pärast poole rohkrm vett juurde; sarnasel viisil saadakse valge poolvedel sodi, mis kanget mandli haisu annab, ja mida siis sulatatud seebi hulka segatakse ning vormi sisse väljavalatakse.
Kolmas vahendik on suitsutamise vaigust. Suitsutamise vaik tehtakse pihu-peenikeseks pulvriks ja segatakse sulaks aetud seebi hulka, mis siis vormikasti sisse kallatakse. Suitsutamise vaik annab seebile armsa vanili lõhna ja hoiab iga seepi mädanema mineku eest. Suitsutamise vaigu lõhn on väga vastupidav, seep lõhnab tema läbi kuni otsa saab.

LISA

Kiviga seebi keetmine.
Uuemal ajal on hakatud lehelise asemel seebikivi tarvitama, aga kiviga keedetud seep pole mitte nõnda hea ega kasulik kui lehelisega keedetud. Iseäranis silmade ja ihu peal olevate lõhkenud kohtade pesemiseks ei olla ta mitte soovitav. Ka on lehelisega keetmise juures seebi saak suurem ja odavam kui kiviga keetes. Kiviga keetmise mood on vist sellepärast kaunis laiali lagunenud, et perenaistel temaga keetes vähem vaeva on kui libedaga keetmise juures. Tema materjalide kokkuseade ja keetmise aeg on umbes järgmine:
Võetakse 8 neala korjatud rasva, 2 naela seebikivi ja 8 toopi vett, pandakse üheskoos tulele ja keedetakse umbes tund aega, siis lisatakse temale 1-1,5 naela keedusoola juurde ja keedetakse veel ¼ tundi. Nüid võetakse keedis tulelt ära ja valatakse teda ühtlase sügavusega riista sisse jahtuma. Sealt lõigatakse teda teisel päeval välja, soovitava suurusega tükkideks, ja pannakse kuivama.
Et mageda rasvale rohkem ja soolasele vähem soola pannakse, saab vist iga seebikeetja isegi aru saama ning sellejärele toimetama, olgu see lebedaga ehk kiviga keetes.

Kudas küinlaid tehtakse.
Tarvilise suurusega rauud katlasse valatakse 2-3 verschoki kõrguselt vett. Siis võetakse 13 naela sulatatud ja läbikurnatud härja sisekonna rasva ja 2,5 naela puhastatud lamma sisekonna rasva ja pannakse kõik katlasse. Rasva tuleb nõrga tule peal sulatada, ilma et teda keema jaks.Selle järele on tarvis lõuendist kotikene teha ja tema sisse 1,5 solotnikku potacht, niisama palju salmiaki ja kibemekene sinist indigo värvi pulvrit. Kotikene on vaja kinni köita ja pika nööri otsas katlasse vedela rasva sisse lasta. On kotikene umbes verand tundi rasva sees seisnud, siis võetakse teda sealt välja; rasv segatakse katlas ümber ja lastakse ära jahtuda; kui tema katla ääri mööda anguma hakkab, siis tuleb teda vormidesse valada, millede sisse tahid juba aegsaste valmis on pandud. Lamma rasvast küinlad on kõvad. Kui küinalde tegemine suve ajal sünnib, siis pannakse ende hukka minemise eest hoidmiseks kotikese sisse natukene maarjääd. Küinlad saavad kauni väljaspidise näu, kui neid sula vaha sisse kastetakse. Vaha sulatatakse katlas nõndasamati nagu rasva, see on natukese vee abil; küinlad kastetakse jahtunud vaha sisse ja kuivatatakse ära. Vaha asemel võib ka odavamat tärklist pruukida.

tagasi

Syitä ostaa yleisiä lääkkeitä online-apteekissa

Kaikki haluavat tehdä ostoksia joutumatta ulos sohvan sohvalta. Joten tekniikka on tuonut hienon tavan tehdä ostoksia ilman astumista ulos, online-apteekki. Voit käyttää verkkolääketuetteja saadaksesi tilauksesi kotiovellesi. Mitä syitä voit odottaa ostavan geneerisiä lääkkeitä online-apteekissa? Seuraavassa on joitain syitä mennä läpi.

Tässä kiireisessä maailmassa me tarvitsemme kaikkea mukavuusamme mukaan. Ja tekniikka on tehnyt sen mahdolliseksi. Voimme saada kaiken, mitä haluamme vain palaamalla kotiin. Olipa kyseessä muutamia tärkeitä laskutuksia, pankkitoimintaa, neuvottelupuheluita tai ostoksia, kaikki voidaan tehdä vain käynnistämällä kannettava tietokoneesi.

Uusi verkkokaupan trendi on laskussa, ja apteekit ovat päättäneet kokeilla käsiään tässä uudessa trendissä. On olemassa monia online-apteekkeja, jotka käsittelevät lääkkeitä. Suurin osa niistä käsittelee geneerisiä, määrättyjä ja ylipainotteisia (OTC) lääkkeitä. Ostosvaatteissa ja elektroniikassa on omat edut, samoja etuja, joita voit ostaa geneeristen lääkkeiden verkossa.

Viagra tupakoitsijan | Viagra tiedot | Cialis teokset | Tadalafiili kesto